Oma loomingulise tee algusaastail viljeles ta peamiselt tuši- ja pliiatsijoonistust, 1970. aastate algusest valdavalt litotehnikat. Tema varasemat loomingut iseloomustab mustvalge kontrast, milles värv kui essents omab tinglikku ja pigem markeerivat rolli. Kunstniku hilisem pildiruum kujutab sageli aedu, parke ja linnu. Motiivid on edasi antud filigraanse joone, täpikeste, rütmide ja vaba pinna mängu abil. Kunstniku kujundikeel on isikupäraselt minimalistlik ja kirgastunud. Kunstniku enda sõnul on tema teostel kujutatu näol tegemist alateadvusesse salvestunud minevikupiltidega, mis on hakanud kummitama või omandanud lausa sümboli tähenduse. Need on igasugusest üleliigsest puhastatud arhitektuursed mahud ja maastikuelemendid, mis on organiseeritud pildisisest tasakaalu ja harmooniat arvestades.
Kunstiteadlane Eero Kangor on käsitlenud Mare Vindi pildiruumi kui pühitsetud ja sakraalseid paiku. Pühitsetusele viitavad pildiruumi poolusteks jaotavad piirded (tarad, aiad ja müürid), mis vaataja eest ühte poolust ka osaliselt varjavad.
Auhinnad: Rahvusvaheline Joonistustriennaal Manu Propria, diplom (2009), Galerii-G kunsti aastapreemia (2007), Kristjan Raua preemia (2001), IX Tallinna Graafikatriennaal, eriauhind (1992), VIII, VII ja IV Tallinna Graafikatriennaal, diplomid (vastavalt 1989, 1986 ja 1977), jpt.
Teoseid kogudes: Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum; Puškini nim. Kujutava Kunsti Muuseum, Moskva; Tretjakovi Galerii, Moskva; Ludwig Museum, Köln, Saksamaa; Library of Congress Collection, Washington DC, USA; Sammlung Villany, Brandenburg, Saksamaa; New Orleans’i Kunstimuuseum, USA; Zimmerli Kunstimuuseum, New Jersey, USA; Galerii GKM, Malmö, Rootsi; Lõuna-Karjala Kunstimuuseum, Lappeenranta, Soome; Emil Cedercreutz’i Muuseum, Soome; Central Office of Warsaw Art Exhibitions, Poola; Kanagawa Arts Foundation, Jaapan.