Näitus markeerib möödunud sajandi ühe põnevama kunstivoolu - sürrealismi - sajandat aastapäeva ning toob vaatajani kuue Eesti kunstiklassiku teosed, mida võib otsesemalt või kaudsemalt seostada sürrealismiga. Näitusel on eksponeeritud Silvi Liiva, Jüri Arraku, Herald Eelma, Evi Tihemetsa, Vello Vinna ja Leonhard Lapini graafika.

1960ndaid aastaid võib pidada maailmakunstis sürrealismi teiseks laineks ning ka siinne kunst, eesotsas graafikaga, sai sel ja järgnevatel kümnenditel sürrealismist tugevaid mõjutusi. Sel perioodil olid paljud autorid vaimustunud sürrealistlikust kunstist ja kirjandusest ning alateadvus ja inimese tundemaailm olid tihti selle ajastu loomingu läbivateks teemadeks.

Silvi Liiva loomingu keskpunktis on olnud alati inimene. Alateadvus ja unenäolisus on Liiva kunsti lahutamatuks osadeks ning mitmetes teostes võib leida ka 20. sajandi ühe oluliseima ja teedrajavaima psühhoanalüütiku Carl Gustav Jungi teooriatele, mille järgi ühendab kõiki inimesi kollektiivne alateadvus, mida omakorda esindavad arhetüübid. Neid arhetüüpe kohtab paljudes Liiva teostes pakkudes vaatajale mõistatuslikke mõttemänge.

Jüri Arrak, kes alustas loometeed samuti 1960ndatel, sai loomingulise tõuke sürrealismist. Tema varases loomingus võib aimata pisut Salvador Dalile omast käekirja - esemete ja inimese kokkusulamist ning groteskseid motiive. Sürrealistlik inimese- ja ruumikäsitlus jäid saatma Arrakut ka järgmistel kümnenditel, kui kujunes välja kunstniku omanäoline stiil.

Herald Eelma kunsti üheks keskseks märksõnaks on mütoloogia ning mütoloogiliste maailmade, eelkõige “Kalevala” illustreerimine on mõjutanud ka Eelma ülejäänud loomingut - nimetagem seda siis maaliliseks realismiks või sürrealismiks, kokkupuutepunkte leiab Eelma kunstil nii ühe kui teisega. Eelma graafikas segunevad elusloodus ja tehislik, inimese loodud maailm. Samuti üllatab Eelma vaatajat üle-elu suuruste mõõtmete, ootamatute mahtude ja ebatavaliste vaatenurkadega.

Evi Tihemetsa varases graafikas võib samuti kohata vihjeid sürrealismile.  Hommage Ülo Soosterile on Tihemetsa üks vähestest teostest, kus kunstnik ilmutab poolehoidu 20. sajandi ühele murrangulisemale kunstivoolule. Sürrealistlikke jooni leiab ka Tihemetsa ühe olulisema graafikaseeria “Ohustatud maailm” esimesest katsetusest, kus moonutatud figuuri kohal kõrgub tundmatu pilv. Selle külma sõja aegse teosega käsitleb Tihemets kümnendi suurimaid hirme, viidates ühtlasi inimhinge tumedamale poolusele.

Vello Vinna võib pidada sürrealistliku graafika üheks selgepiirilisemaks esindajaks, kelle loomingus kohtuvad sotsiaalsed utoopiad ja täiuseni lihvitud tehnika. Kunstiteadlane Harry Liivrand on rõhutanud, et kunstniku pildisisene loogika kuulub fantaasiamaailma loogikasse, käivitades omakorda meie ajus ja alateadvuses silmade kaudu tekkinud kujutluspildid – isiklikud ja ainult vaataja enda omad. Nagu on seda unenäod.

Leonhard Lapin oli Eesti kunsti üks mitmekülgsemaid autoreid, keda sümpatiseerisid võrdselt nii suprematism, minimalism, popkunst kui ka sürrealism ning kes suutis luua neist kõigist omanäolise koosluse. Objektide dekonstrueerimine ja reaalsuse nihestamine ning alateadvuse ja seksuaalsusega seotud teooriatega töötamine on märksõnad, mis ühendavad Lapinit ja sürrealiste.

Kuraatorid: Jan Leo Grau, Marian Grau

“Naine&Naine” toob vaatajani viie naiskunstniku loomingu, käsitledes kas otsesemalt või kaudsemalt naisena ellujäämise erinevaid strateegiaid. Primitiivsetes ühiskondades võib olla vale sugu elu ja surma küsimuseks. USA fotokunstnik Jill Peters dokumenteerib Albaania vannutatud neitsisid. “Vannutatud neitsi" on sadu aastaid vanasse traditsiooni kuuluv mõiste, millega tähistatakse Balkani külades elavaid bioloogilisi naisi, kes on varases eas otsustanud oma ülejäänud eluks omandada mehe sotsiaalse identiteedi. Pere, kuhu ei kuulu ühtgi meessoost liiget ega meespärijat on ilma igasuguste õigusteta, kuna naistel pole ka õigust tööl käia. Üks võimalus oma pere päästa ja ellu jääda oli naise astumine mehe rolli ning sealt pärineb ka “burneshade” ehk vannutatud neitside traditsioon — kui naine astus mehe staatusse, andis see talle kõik meessoost elanikkonna õigused ja privileegid.

Turkmenistani päritolu fotokunstnik Lilia Li Mi Yan käsitleb fotoseerias “Küps ilu” vananemist - Li Mi Yan vaatleb, kuidas keskea ületanud naised suhtuvad oma kehasse ja mil määral nad tunnevad end ilusana, ihaldatuna, seksuaalsena. Seksuaalsuse, naudingute ja õnne omavahelisi seoseid käsitleb oma keskkonnasõbraliku installatsiooniga ka Sandra Jõgeva. Meie aja tuntuima naudingute-koolitaja Epp Kärsini yoni-massaaži tundidest mahakantud seksinukke taaskasutades on Jõgeva loonud interaktiivse installatsiooni, millega lähemalt tuvudes on igal ühel võimalik saada isiklik sõnum, kuidas oma elus õnn naeratama panna.

Sotsiaalmeedia ajastu ideaale analüüsib Berliinis tegutsev Itaalia kunstnik Valeria Vavoom. Näituse jaoks materialiseerunud digikunst tõlgendab Instagrami suundumusi ja norme hüperkarakteriseeritud tegelaste kaudu, kes võitlevad meie aja ambitsioonide ja hirmudega.

Mare Tralla fragment installatsioonist “Meil on veel kana kitkuda” on dokumentatsioon ja mõtteline jätk kunstniku samanimelisest performance’ist South London Galeriis (2018). Repressiivsete sõnadega mängiv teos viitab jätkuvale vajadusele rääkida selgeks soo ja võimuga seotud küsimusi ning võitlus võrdsuse ja võimu eest kestab edasi.

“Mees&Mees” püüab avardada tavapäraseid arusaamu maskuliinsusest - seda nii ajalugu dekonstrueerides kui ka kaasaegset meest defineerides. Hispaania kunstnik Naro Pinosa segab kokku kunstiajaloo kaanonitest tuttavad portreed kaasaegsete “iluideaalidega” ja tõstatab küsimusi mehelikkuse muutuvatest väärtustest. Hispaania performaator ja muusik Alvaro Sola on võtnud eesmärgiks reformida flamenkot ja copla´t, kus on kehtinud ranged soorollid. Ivan Dumonti fotod Alvaro Solast dokumenteerivad püüet tõstatada küsimusi võrdõiguslikkusest ja kaasajastada flamenkot läbi visuaali kui ka muusika.  

New Yorgis tegutsev kunstnik David Williams läheneb mehelikkusele läbi diskrimineeriva “kassitädi” (cat lady) termini ja portreteerib kassionusid ehk mehi, kes ei pea suurt kassilembust sugugi ebamehelikuks omaduseks. Samuti New Yorgist pärit Arne Svenson uurib visuaalseid karakteristikuid, mis eristavad heterot homoseksuaalsest mehest. Valdek Laur püüab aga välja selgitada, mis on mehelikkus ja mida peaksid tegema kõik need isased, kes maskuliinsuse ideaalile ei vasta?

Osalevad kunstnikud: Valdek Laur, Naro Pinosa, Alvaro Sola & Ivan Dumont, Arne Svenson, David Williams, RASI 
Kuraator: Jan Leo Grau

Stalinismijärgseid kümnendeid võib Eesti kunstimaastikul vaadelda ühest küljest kui keeldude ja nõudmiste ajastut, teisalt aga üht olulisemat ja murrangulisemat kunstikeele uuenemise aega. Näituse fookus on peamiselt suunatud 1970ndatele ja 1980ndatele aastatele, kus siinset kultuurimaailma on tõlgendatud ka kui liberaalsema ja vabameelsema “Nõukogude läänena”. Naiskunstnike osakaal oli tol ajal tähelepanuväärselt suur ning seetõttu on ka nende panust kunstidiskursuste muutmisse raske alahinnata.

Nendel kümnenditel uuenes kogu kujutav kunst ja realismile orienteeritud reeglid mängiti ümber nii maalikunstis, graafikas kui ka skulptuuris. Kuigi näitusel osalevad kunstnikud omandasid hariduse okupatsiooniajal, kõneleb nende looming Moskvast dikteeritud ametliku kunsti nõuetest hoopis teist keelt.

Segati erinevaid graafikavõtteid, varasemasse süngesse monokromaatilisse maailma lisandusid värvid ning vabamad ja ekspressiivsemad jooned. Maalikunstis segunes hipiajastu rõõmus entusiasm läänest imbunud moodsate võtetega - katsetati abstraktsemat maalimislaadi ja varasemad arusaamad kompositsioonist said täiesti uue tähenduse.

Näitust võib vaadelda ka kui katset tuua tähelepanu unustatud kümnenditele ning kunstiklassikasse raiutud pärlite kõrval võib (taas)avastada mitmeid teoseid, mida pole laiemale publikule tutvustatud. Mare Vindi (Mänd) 1960ndate lõpu loomingu hulgast leiab näiteks psühhedeelsed maalid, mis jäid hiljem graafikuna ajalukku läinud kunstniku üheks põnevamaks ja erandlikumaks seeriaks. Neid täiendavad varajased graafilised lehed 1970ndatest, mis kujutavad suletud süsteemidele omaseid elemente - müüre, aedu, piirdeid. Malle Leisi varased kollaažid, akvarellid ja serigraafiad kujutavad popilikus võtmes nii linna-kui loodusmaastikke, aga ka inimesi ja objekte. Leisi kunstile veidi ootamatuna võib leida varasest loomingust ka poliitilisi viiteid. Evi Tihemetsa loomingust on esindatud nii tema melanhoolsem ja karmim stiil, aga ka rõõmsam ja popilikum poolus, mis läbi kümnendite käisid käsikäes. Väga mitmekülgse kunstnikuna võis Tihemets kujutada absatraktseid värvilitosid, ammutades inspiratsiooni fantaasiamaailmast ja kirjandusest, aga samuti peegelda trööstituid Ida-Virumaa tööstusmaastikke.

Geomeetriaga mängivaid tööstus- ja linnamastikke võib kohata ka paljudel Kaisa Puustaku graafilistel lehtedel, kus realistlik käsitluslaad on saanud eksperimentaalse ja vabama ilme. Ka Marje Üksine on 1970ndatel loonud julgeid graafikaseeriaid, kus segunevad erinevad tehnikad ja milles näeme graafika liikumist abstraksema vormi suunas.

Silvi Liiva 1970ndate looming seab teoste keskpunkti inimese ja tema sisemaailma ning tema varast loomingut on palju seostatud alateadvuse ja inimese emotsionaalsete süvakihtide lahtiharutamisega.

Ajastu üheks kõnekaks märgiks on veel Aili Vindi peaaegu abstraktsuseni stiliseeritud ja Aime Kuulbuschi skuptuuri vormitud naisaktid. Peale jäika stalimismiperioodi leidis akt kui žanr kunstisaalides taas koha, kuid Moskva pilkude eest tuli seda siiski varjata ka järgnevatel kümnenditel.

Osalevad kunstnikud: Aime Kuulbusch, Malle Leis, Silvi Liiva, Kaisa Puustak, Evi Tihemets, Aili Vint, Mare Vint, Marje Üksine

Kuraator: Marian Grau

PÄRNU XXII KUNSTISUVI: "Mees&Mees: Maskuliinsuse arhetüübid", Pärnu Kunstnike Majas (Nikolai 27), 21.06-22-07.2023

Nagu ka varasematel aastatel, keskendub “Mees&Mees” mehe positsioonile kaasaegses ühiskonnas ning püüab leida võimalikke tõlgendusi 21. sajandi maskuliinsusele – nähtusele, mis on ajas ja ruumis pidevas muutumises ning küllastumas erinevate tähenduskihtidega.

Hispaania kollaažikunstnik Naro Pinosa tegutseb peamiselt digikunstiväljal. Suurt tähelepanu on pälvinud tema Instagrami feed, kuhu ta genereerib virtuaalseid teoseid, mis antud näituse jaoks on valatud materiaalsesse vormi. Pinosa teostel segunevad kunstiajaloo kaanonitest tuttavad meeste portreed, mis on vahetatud kaasaegsete “iluideaalide” vastu, tõstatades küsimusi mehelikkuse muutuvatest väärtustest.

Samuti Hispaaniast pärit performaator ja muusik Alvaro Sola on võtnud eesmärgiks reformida flamenkot – flamenkos on kehtinud ranged soorollid, kus naised tantsivad ja laulavad ning mehed mängivad peamiselt instrumente. Ivan Dumonti fotod Alvaro Solast dokumenteerivad püüet tõstatada küsimusi võrdõiguslikkusest ja kaasajastada flamenkot läbi visuaali kui ka muusika.

Nihil & Leoncio Harmr avavad maskuliinsuse tumedamaid külgi ning kõnelevad mehe alateadvusest ja mehelikkusega seotud arhetüüpidest. Eelnevaga astuvad dialoogi Peeter Alliku teosed, mis väljendavad läbi talle omase iroonia kodumaist ürgset macho-pauerit ja Valdek Lauri Eesti Kunstiakadeemia lõputöö “Mehelikkuse kosmeetika”, mis käsitleb mehelikkust kui kosmeetilist karikatuuri, milleks see paraku on kaasaegses maailmas muutunud. Valdek Laur uurib, mis on mehelikkus ja mida peaksid tegema kõik need isased, kes maskuliinsuse ideaalile ei vasta.

Pärnu Kunstisuvi on suurte traditsioonidega festival — esimene Kunstisuvi toimus 1995. aastal ning nende pikkade aastate jooksul on kunstisuvel osalenud suur osa Eesti kunstimaailma suurkujudest. Kolm aastat tagasi sündis Kunstisuve egiidi all uus ja rahvusvahelisema haardega näitusesari “Naine&Naine” ning “Mees&Mees”. Kuraatorite Marian ja Jan Leo Grau ideeks oli tuua suvise kuurortlinna keha- ja rannakultuse ning aktikultuuri kõrvale ka näituseformaat, mis pakuks erinevaid vaatepunkte sooküsimustele. “Mees&Mees” ja “Naine&Naine” näol ei ole tegu klassikalise aktinäitusega - näitusele valitud kunstnikud avavad oma tõlgendusi soolisest indentiteedist, püüdes mõtestada naiste ja meeste erinevat positsiooni kaasaegses ühiskonnas ning tõlgendades iga üks omal moel maskuliinsusele või feminiinsusele omaseid jooni.

“Naine&Naine” / Kuraator: Marian Grau

Osalevad kunstnikud: Sandra Jõgeva, Lisette Lepik, Maarit Murka, Sirje Runge, Kadi Reintamm, Lilia Li Mi Yan

“Mees&Mees” / Kuraator: Jan Leo Grau

Osalevad kunstnikud: Art Allmägi, Kenneth Bamberg, Indrek Kaeli, Marko Mäetamm, Agu Pilt, Silver Pramann, Christian Vagt, Remigijus Venckus

Maailma esimene paberil foto sündis 1822. aastal ja selleks oli Niépce’i loodud heliogravüür. Seda innovaatilist tehnoloogiat kutsuti sel ajal ka päikese abil joonistamiseks. Ajaloolistest tehnikatest ajendatuna toob Raekojas toimuv rahvusvaheline näitus kokku kunstnikud, kes tegutsevad küll fotograafia valdkonnas, kuid kelle loomingust leiab eksperimentaalseid teoseid, kus fotoprotsess on toimunud ilma tavapärase fotokaamera vahenduseta. Näitusel võib avastada uues kuues esimesi fototehnoloogiaid (tsüanotüüpia, pinhole), aga ka eksperimentaalseid ja lõpetamata fotoprotsesse, kus kujutise loomisel on oma osa ümbritseval keskkonnal ning kunstnikust sõltumatutel faktoritel.

Osalevad kunstnikud: Anna Niskanen, Noora Sandgren, Kristine Krauze-Slucka, Tamar Lewinsohn, Herkki-Erich Merila, Kristian Saks, Marko Toomast, Indrek Aija

Kuraatorid: Marian Grau, Jan Leo Grau

“Fragmente Eesti XX sajandi fotokunstist” ei pretendeeri Eesti fotokunstiloo ülevaatlikule ja detailsele esitamisele, vaid heidab üksikute, kuid kõnekate killukeste kaudu pilgu möödunud sajandi fotokunsti erinevatele suundadele ja arengutele. Enne 1990ndaid aastaid ei olnud fotokunst teiste kunstižanritega võrdväärsel positsioonil, kuid sellest hoolimata nähti fotograafias palju laiemahaardelisi võimalusi, kui pelgalt vahendit ümbritseva maailma objektiivseks peegeldamiseks ja selle dokumenteerimiseks.

Pärnu Muuseumi kogudest on väljas ühed varasemad fotod (Erna Kreischmann, J. E. Cattley), mida võib tinglikult fotokunstiga seostada. Nõukogude perioodi kontseptuaalset fotokunsti esindavad näitusel Silver Vahtre linnaruumi ja inimkeha seoseid käsitlevad kollaažid, STODOMi fotorühmitusest tuntud Tanja Dobrovolskaja modernsed aktid ning Villu Jõgeva kontseptuaalsed maastikuvaated omaloodud objektide ja taimeinstallatsioonidega.

Murrangulisi 1990ndaid esindavad näitusel De Studio, Herkki Erich Merila, Peeter Lauritsa, Arne Maasiku ja Tõnu Nooritsa teosed.

Kuraatorid: Marian Grau, Jan Leo Grau

Maailm on täpselt selline, nagu me selle ise loome. Inimkonda iseloomustabki ehk kõige paremini tung kujundada ümber varasemate põlvkondade ehitatud konstruktsioone. Tänane päev oma väärtushinnagutega on väga erinev sellest, kuidas võisid inimesed tajuda maailma 100 või 200 aastat tagasi. Samal ajal on sotsiaalselt konstrueeritud arusaamad soost, seksuaalsusest ja võimust üsna visad murduma. Tänavune “Naine ja Naine” toob välja küsimused ja vastused, miks see nii võib olla ning miks tajub 21. sajandi kui võrdsuse ja vabaduse ajastut esindav naine ikka veel patriarhaalse ülemvõimu painet?

USA fotokunstnik Jill Peters toob vaatajani tükikese oma “Vannutatud neitsite” seeriast, mis portreteerib Albaania traditsioonilistes hõimkondades elavaid naisi, kes on otsustanud seaduste sunnil muuta oma identiteeti naisest meheks ning võtnud üle kõik mehele omased maneerid, et omada õigust valida, raha teenida, autoga sõita, juua, ropendada. Teisisõnu teha kõike seda, mis on lubatud meestele, kuid keelatud naistele. Auhinnatud ja tunnustatud Briti kunstnik Sarah Maple eksponeerib seeriat Disney-printsessidest tõstatades küsimusi naiste ja meeste võrdsusest ning võimalustest karjäärialaselt läbi lüüa. Autoportreedel kehastub ta erinevateks muinasjututegelasteks ning viitab ka huvitavale asjaolule, kuidas juba lastekirjandus vormib arusaama naisideaalist kui karakterist, kelle õnnelik saatus on alati leida mõni prints, kelle najal ära elada.

Katrin Piile triptühhon “Roosasse pistetud” avab samuti pilgu minevikku ning viitab oma maaliseerias kujutatud sümboolikaga Lääne kultuuri esimesele (ja üdini patusele) naisele, Eevale, keda võib iseloomustada kui ebalojaalset, nõrka, kergesti mõjutatavat ja kuisatusse langenud naist, kes on oma mõtetes ja käitumises motiveeritud puhtalt omakasust. Huvitaval kombel ei ole sellised stereotüüpsed omadussõnad naise kuvandist tänapäevalgi lahutamatud. Stereotüüpide dekonstrueerimist jätkab ka kirjaniku ja naistevastase vägivalla vastu võitlejana tuntud Mikk Pärnits. Kujuteldavate naisteajakirjade kaante ja kuraatoriga koostöös valminud intervjuuga püüab ta lõhkuda ja nihestada patriarhaalse ühiskonna loodud konstruktsioone. Samale teemale läheneb humoorikas võtmes ka Itaalia kunstnik Valeria Secchi, kes segab 1950ndate ameerika koduperenaisega seotud imagoloogiat tänapäevase instagrami- kultuuriga. Kaja Kannu video portreteerib aga meie kultuurikeskkonnas mõnes-mõttes arhetüüpset naist, kes peab maal elades oma stereotüüpsed soorollid unustama, ning ise oma eluga hakkama saama.

Osalevad kunstnikud:  Valeria Secchi, Sarah Maple, Katrin Piile, Jill Peters, Kaja Kann, Mikk Pärnits.

"Mees&Mees"

Osalevad kunstnikud: Kenneth Bamberg, Arne Svenson, Ahti Lyra, Art Allmägi, Jun Ishikura, Sandra Jõgeva, Alan Miller, Kaupo Kikkas, Nicolas Bouvy.

Satelliitprojekt: “Viis vaadet mehelikkusele”, kuraator: Harry Liivrand

Osalevad kunstnikud: Ado Lill, Mark Kovalenko, Ly Lestberg, Toomas Volkmann, Leonhard Lapin

Näituse “Mees&Mees” ühe osana eksponeerib Harry Liivrand väljapanekut “Viis vaadet mehelikkusele”. Isiklikul kunstikogul põhinev valik osutab tähelepanu viiele erinevale, kuid komplektis samas üksteist ka kontseptuaalselt täiendavale ja dialoogi pidavale mehe vähemusliku seksuaalsuse kujutamisele eesti graafikas ja fotograafias. Valiku näol on tegemist retrospektiivse läbilõikega vastava žanri mõnest iseloomulikumast arengujoonest viimase 35 aasta jooksul.

Osalevad kunstnikud: Arne Maasik (EST), Nikolay Karabinovych (UKR), David Williams (USA), Susanna Salama (FIN), Paulius Šliaupa (LIT/BEL), Maiu Laanberg (EST), Jan Leo Grau (EST) jpt. Kuraatorid: Marian Kivila, Jan Leo Grau (MTÜ Avangard Galerii)

Pilke võõrandumise võimalikele vormidele on mitmeid: Soome kunstnik Susanna Salama esitleb näitusel autobiograafilist seeriat üksindusest. Elades üksikemana keset Soome põlismetsa, 60 kilomeetrit eemal tsivilisatsioonist, on ta fotode kaudu üles tähendanud oma isiklikud tundmused läbi maja kujundi kui jungiliku psüühet peegeldava metafoori. Ukraina kunstnik Nikolay Karabinovych oma fotoseeria ja heliinstallatsiooniga “The voice of thin silence” (Õhukese vaikuse hääl) puudutab meilegi tuttavat küüditamise temaatikat ning räägib oma vana-vanaisa loo läbi koha, aja ja helide, olles ise küüditamise asupaika enam kui 70 aastat hiljem külastanud. Pisut humoorikamas võtmes esitab New Yorgi fotograaf David Williams loo stereotüüpidest ja nendest võõrandumisest. Aastate jooksul on ta pildistanud mehi ja nende kasse, püüdes murda sooliselt diskrimineerivat stereotüüpi kassitädidest ning viidates maskuliinsusele kui konstrueeritud omadusele. Lisaks mainitud kunstnikele on Raekoja ühte ruumi sisse seatud lockdown’i illustreeriv fotosein, kuhu on kogutud üksikuid pilte fotograafidelt üle maailma, kes on jäädvustanud praegust ajastut läbi portreede ja tühjade linnamaastike.

Näituse kuraator: Marian Kivila, korraldaja MTÜ Avangard Galerii

Katkend Toumo Rainio teosest "Marble Stairs" (2013)

Näitus toob kokku Baltikumi ja Põhjamaade fotokunstnikud, kes keskenduvad vähemal või rohkemal määral oma loomingus “ebatraditsioonilisele” fotograafiale ehk teisisõnu fotole, mis ei valmi vaid kaamera vahendusel meile ühteviisi arusaadavalt reaalsust peegeldades. Foto ei pruugi formuleeruda vaid õhukeseks paberileheks hoolikalt valitud raamis või roosilises albumis. Foto võib sündida ilma kaamera abita kunstniku hingeõhust, aga ka digitaalsetest nihestustest ning muutuda loomeprotsessi käigus ka skulptuuriks või installatsiooniks. Vormiküsimuste kõrval otsitakse “vigu” ainesest ning peegeldatakse maailma meie ümber kui ebatäiuslikku süsteemi.

Osalevad kunstnikud: Andrey Bogush, Jan Leo Grau, Hertta Kiiski, Ede Raadik, Tuomo Rainio, Noora Sandgren, Kristel Schwede, Paulius Šliaupa. 

Kuraatorid: Marian Kivila, Jan Leo Grau